Nädalavahetus Šveitsis

Reedel kell 18.00 läks flixbus Zürichisse. Läbisin oma vana hea tuttava koha Schaffhauseni, kus kunagi aastaid tagasi käisin suurt koske vaatamas. Zürichis vahetasin bussi rongi vastu ja hakkas 3 tunnine sõit Šveitsi lääne ossa, prantsuse piiri äärde.

Jõudsin kohale natuke enne südaööd. Rongist maha tulles, märkasin eemalt proua E, lehvitasin kahe käega ja jooksin teda kallistama. Nii tore oli jälle kohtuda. Kuna kell oli palju ja härra H oli rohkem hommiku inimene, siis tema juba magas, kui me jõudsime väiksesse Šveitsi külakesse.

E küsis, kas soovin midagi juua ja vastasin, et vesi sobib hästi. Tema aga ütles kindlalt, tema võtab küll ühe õlle. Hmm.... kohalik õlu sobib ka suurepäraselt:). Kuniks mina asjad oma ruumi sattusin, askeldas E juba köögis. Võtsime kohalikud õlled, juustud ja maitsva piruka ning istusime mugavalt elutuppa vestlema.

Ma olen tahtnud alati uurida, kuidas see 4 keelne riik omavahel ja nii ma seda ka E küsisin. E mõtles natuke, kuidas seda mulle seletada lihtsas inglise keeles. Ja ta alustas" Minu lapselaps elab Zürichi lähedal,mis on saksa keelne. Minu tütar räägib oma pojaga prantsuse keeles, sest ta kasvas ülesse siin Nyonis, kus räägime prantsuse keelt. Tütre abikaasa on pärit Šveitsi lõuna osast, kus räägitakse itaalia keelt, seega tahab isa, et poeg räägib tema ja suguvõsaga itaalia keelt. Laps ise on aga saksa keelses keskkonnas( lasteaed, sõbrad). Ja lõpuks kuulub Šveitsile mägede vahel kaks osa, kus räägitakse vana kohalikku keelt". Wau, ma olin hämmingus, kuidas üks 4 aastane on võimeline suhtlema nii paljudes keeltes.

Samuti meenutasime, kuidas me kohtusime ja nad mul Eestis külas käisid ja siis avastasime, et see oli aasta tagasi Mai esimesel nädalavahetusel. On tõesti tore kokkusattumus või lihtsalt saatus. Igal juhul on see kõik supper lahe. Aeg aga läks ja korraga oli kell 2 öösel ja pidime vestluse katkestama ja magama minema, sest laupäev oli täis kohti, mida külastada.

Laupäeva hommikul oli härra H juba köögis ja tegi hommikusööki. Meie E nautisime ja kuidagi läks jutt sellepeale, et kaua nad koos on elanud. E ohkas ja hakkas arvutame ja lausus abiellusime 4 mail. 1984 aastal. Ja korraga vaatas ta seinal olevat kalendrit ja avastas neil on ju 35 pulma aastapäev. Ta oli sootuks unustanud. Naeris, et tavaliselt on mehed need, kes unustavad.

Kui H köögist tuli, küsis E kas sa tead, mis päev täna on? H pani prillid ette, vaatas kalendrisse ja ütles ja täna on 4 mai, laupäev. Me vaatasime mõlemad teda küsiva pilguga, ja mis päev veel...lõpuks meenus ka härrale. Me kõik naersime. H võttis lilled laua pealt ulatas E le ja tegi sooja põse musi.

Peale hommikusööki läksime Ega külavahele jalutama. Ilm oli külm aga päikseline. Millised võrratud mäed. Järgmisena sõitsime ühte väikelinna, kus oli suur park kaunistatud tulpidega. Me ju kohtusime aasta eest Amsterdamis, kus käisin ka tulpe vaatamas:). Nii teadsime kõik, kui suur tulbi sõber ma olen. See park oli võrratu. Kolm korda väiksem kui Keukenhof aga nii palju armsam. Edasi liikusime sadamasse ja võtsime suure paadi ja läksime järvele, mis on suurem kui Peipsi, kuid sarnane selle poolest et poolest järvest läheb riigi piir. Jõudsime prantsuse väiksesse sadama linna. Kuigi sadam nägi väga turistikeskne, siis oli see ikkagi väga ilus. E küsis kas ma tahaksin külastada temaga koos ühte taimeaeda ja ma olin kahe käega poolt. Kuna ma eestis alustan sel kevadel oma aia laiendamist oli see võimalus igati sobilik, et ammutada uusi ja häid ideid. Härra H aga soovis niisama tsillida, seega meie naised sisenesime maagilisse rohelusse. Wau, vot see oli aed. Mulle meeldis kõige enam see, et see oli osadeks jaotatud vastavalt meeltele. Maitsetaimed, mida sai maitsta. Lilled, mis avasid lõhna meeled. Lilled, mis avasid oma iluga nägemis meeled. Tunnetuse osa ja koht, kus vaikselt kuulatada. See oli tõesti maagiline.

Peale seda läks teekond edasi järvel, kus sõitsime vana paadiga tagasi Šveitsi. Sealt võtsime rongi Nyoni, kus tegime väikse istumise, enne mu lahkumist ja jõime värsket kohalikku veini. See oli ülimalt tihe aga kaunis päev. Lahkuda oli raske, nii armsaks oli saanud see koht ja inimesed, kuigi vaid veetsin ühe terve päeva. Hilisõhtul jõudsin tagasi Zürichisse ja ööbisin ühe meeldiva kohaliku juures, kasutades couchsurfingu teenust. Olin ülimalt õnnelik.