Neljas praktika päev

Täna olin õnneks varuosade laos. B on väga tubli, ta võttis google translate lahti ja nii said mu tõlkimised sellel päeval tehtud kõik juba töö juures. B tellib kõik autode varuosad ja sorteerib kauba jne. See oli mõnus,lihtne töö. Nii kui töökojast tuli leht, mida laost otsima pidi, siis ma sain seda teha. Supper Lux. B näitas programme ETKA , mis on autodele mõeldud ainult ja tellimuste programmi. Tõlkisin sealt kõik lahtrid ära ja nüüd tean, et kus saab kiirtellimust, kust tühistamist, kust tarnet jne.

Peale lõunat, palus J et tulen ta ema kabinetti ja ta aitas natuke tõlkida mul, Mõlemad olid imestunud, kuidas ma nii kiirelt paljusid asju aru saan. Ütlesin, et jah saan süsteemist aru aga ei oska rääkida. J naeris ja ütles, aga sa ju räägid :). See oli mulle ka üllatus, et panen juba sõnu lihtsateks lauseteks. S tahtis veel teada, mida ma veel tahaks näha ja vastasin töökoda. J küsis, et kuidas poisid autosid pesevad? Ma vastasin, et suurepärane, tahan teha seda. Ta küsis mitu korda veel üle :). Mu aju valutab juba kõike ümbertõlkimast ja arvutit jälgimast, tahan lihtsalt midagi teha. Nad lubasid reedese päeva mul olla siis töökojas. Saan dressides minna ja nad otsivad mulle sealt ehk mõne jaki.

Täna sain 20 min varem töölt, sest pidin rongile minema. Käisin Schwenningenis, ostlemas. Hakkan meisterdama.

Kui ma siin teen kogu aeg naeru nägu ja püüan positiivne olla, siis kui S küsis, kuidas mu pojal läheb, siis tuli küll klimp kurku ja pisar. Pojakest igatsen kõige rohkem. Kui olen video kõne ära teinud, siis saan rahulikult magada. Aga iga kord kui näen videos teda õues jooksmas ja kuidas ta kõike seletab, mida teeb, siis tahaksin ainult teda kallistada ja unustada kõik muu ja mõtlen, milleks see kõik siin. See on mulle kindlasti tulevikus mingil moel kasulik aga ilma pojata on see nii raske.